Maa, muld (mdME moda).
Rahva ettekujutuses oli maa elav alge, elavate ja surnute asupaik, sellepärast pöörduti maa poole austusega ja käidi temaga ümber ettevaatlikult. *Peajumal Shkai või Tshipaz koos Shäitaniga lõid maa meremudast. Teise versiooni järgi ujus Shkai pardina ookeanis ning tõi põhja sukeldudes noka vahel mulda. Part sülitas toodud mulla välja ja see hakkas kasvama.
Ühtede müütide järgi on maa ümar, teiste järgi nelinurkne. Maa igasse nurka on maetud tünnid, kus elavad *tuuleema Varmava pojad. Ilmselt on ettekujutus neljast maa nurgast tihedalt seotud nelja ilmakaarega: ida (mdM shin' s't'ama 'päikesetõus'), lääs (mdM madoma 'loojumine'), lõuna (mdM l'ämbä 'soe') ja põhi (mdM jakshama 'külm').
Maa keskel kasvas suur kask, mille krooni moodustasid kolm oksa ja millel oli kolmeharuline juur. Shkai saadik mdE Ine narmun' (’suur lind’) tegi kase latva pesa, munes kolm muna ja haudus neist välja kolm õde - Shkai abilised *leivaema Norovava, *tuuleema Varmava ja *metsaema Vir'ava.
Maal on kolm algust ja kolm sügavikku. Maa äärel ujub kolm kala, kes kannavad kolme koormat. Vanem ennustaja-kala ujub päikese tõusu pool, keskmine kala keskpäevas (keskel) ja noorem kala loojangu pool.
Pulmapäeval ei tohtinud veimevakka pakkida majas, kus lae peal oli mulda. See ennustas õnnetut elu, kuna nii asus mõrsja kahe mullakihi vahel (muld oli lae peal ja põranda all). Mõrsjaitkudes on maa surma ja õnnetuse sümboliks.
Maa peal usuti olevat nii soodsaid kui ka mädaseid (ebasoodsaid) kohti, mis mõjutavat hõimu, perekonda, koduloomi ja viljasaaki. Teadjate soovitusel korraldati mädades kohtades palvusi, kus ohverdati siga või kana. Õnnetuse korral jäeti need kohad maha.
Maad kasutati kahjustavas maagias ja ravimisel. Haiguse või surma saatmiseks maeti hauda maatükk inimese jalajäljega. Samal eesmärgil kasutati kalmistult toodud mulda. Tänini arvatakse, et maa ei võta nõia põrmu kolm aastat vastu ja kogu selle aja liigub tema hing rahu saamata ilmas ringi.
Suureks patuks peeti maa häirimist suvistete järgsel esmaspäeval (vene hingedepäev). Maa auks korraldati kindlalt dateerimata ajal palvus, kus ohverdati tavaliselt must kana ja paluti maalt viljasaaki ja tervist.
Kui inimene maha kukkus, sülitas ta kolm korda sinna kohta ja ütles: “Jotaza-potaza tokafs'” (mdM 'Vigastus kadugu'). Kui inimene sageli komistas või kukkus, oli see märgiks, et ta on teinud palju kurja ja “maa ei kanna teda” (mdM modas' af kirdi esonza).
Maa unes nägemine ennustab halba.
Harva, U. Die religiosen Vorstellungen der Mordwinen. Helsinki 1952;
UPTMN. T. 1. Epitsheskie i liro-epitsheskie pesni. Saransk 1963;
UPTMN. T. 10. Legendy, predanija, bylitshki. Saransk 1983.